Mesinikena tahame tihti uskuda, et parimad mesilasemad käivad paarumas meie kõige paremata leskedega. Mõnikord päriselt jääbki selline tunne, et vabapaarunud mesilasemade järglased on ülimalt head. Tihti on aga pettusi.
Mesilasemade orienteerumis lennud on märkimisväärselt sarnased leskede omadega; nende lendude keskmine arv on 3 ja ükski mesilasema ei käi rohkem kui kuuel orienteerumislennul.
Mesilasemad käivad paarumislendudel kuni 5 päeva, keskmiselt 2,2 +/- 0,98 päeva. Lihtsamalt mõistetavas sõnastuses tähendab see, et umbes 70% kõigist mesilasemadest käisid paarumas 1–3 päeva jooksul. Kuna sageli tsiteeritakse, et mesilasemad lahkuvad tarust “üks kord paarumiseks”, võib see mõnele olla üllatus.
Võib-olla veelgi üllatavam on see, et mesilasemad tegid kokku 1–16 paarumislendu, keskmiselt 5,04 +/- 3,11. Üks eriti entusiastlik mesilasema käis ühe päeva jooksul 7 paarumislennul.
Üle 80% nendest paarumislendudest toimusid kella 13.00–16.00 vahel. Paarumislennu keskmine pikkus jäi veidi alla 18 (17,69 +/- 13,19) minuti. Umbes 255-st jälgitud paarumislennust (st 3–60-minutilise kestusega lendudest) oli umbes 180 (70%) 20-minutilised või lühemad.
Kõik need tulemused on üsna hästi kooskõlas paljude viimaste aastakümnete jooksul erinevate meetodite abil kogutud andmetega.
Erinevad mesilasemad võivad paaruda erineva leskede arvuga. See sõltub: mesilasema geneetikast, mesilasema anatoomiast (sh seemnepauna suurus), käitumis-geneetikast (mitmega ja mis kõrgusel), ilmast, maastikust, leseperede arvust, leskede arvust, leskede kvaliteedist jne. Mesilasema kindlasti peab paaruma vähemalt ühe lesega selleks, et muneda viljastatud mune. On ka leitud, et mõne mesilasema järglased (töömesilased) põlvnesid 72 ja 77 erinevalt leselt (geneetiliselt tuvastatud!). Nii et, aus ja optimistlik vastus on: mesilasema paarub 1st kuni 100 lesega. Tõsi küll, et nö efektiivne arv on vaid ca 10-20-(30) leskede vahemikus.
Mesilasemad lendavad paarumislennul erinevale kaugusele, mõned paaruvad algtaru läheduses, mõned aga teevad rekordeid. Leskede puudumisel lendavad mesilasemad kaugemale, näiteks vaid 5% mesilasemadest paaruvad kuni 15 km kaugusel. Inglismaal läbiviidud katse põhjal Tumemesilastel selgus, et 50% mesilasemadest paaruvad 2,5 km kaugusel, 90% aga 7,5 km kaugusel, mis tundub isegi täitsa usutav tavamesinike jaoks.
Leskede kogumispiirkond on omaette teema, mis väärib eraldi postitust. Lühidalt… Aastast- aastasse, lesed kogunevad samadesse kohtadesse. Kohad on tingitud maastikust ja maamärkidest. Korraga koguneda võib üle kümnetuhande isamesilase. Geneetilise tausta poolest selline leskede kogum on erakordselt mitmekesine, nimelt lesed võivad koguneda rohkem kui 200 mesilasperest.
Leskede kogumis ‘piirkonnad’ võivad varieeruda mitmekümnest meetrist mitme saja meetrini. Tõlgendatakse isegi kui leskede võrgustikuks, sest väiksemad ja suuremad kogumis piirkondade puhul jääb mulje, et nad on omavahel ühenduses, sest lesed ühel lennul külastavad mitu kogumispiirkonda. Lesed eelistavad lähimaid kogumispiirkondi, seega leskede lennu vahemaaks keskmiselt jääb tarust ca 900 meetrit, muidugi lesed võivad lennata ka 7 km.
Korraks mul jooksis mõtte lesefoonist seoses Hellenurme ja ümbruskonnaga, kus meil on mesilagrupid. Kui hea Hellenurme piirkond on mesilasemade vabapaarutamise jaoks. Kas selles piirkonnas vabapaarunud emade annaksid paremaid tulemusi?Selle jaoks tegin analüüsi lesefoonist. Kasutasin varem toodud väidet: 50% mesilasemadest paaruvad 2,5 km kaugusel, 90% aga 7,5 km kaugusel.
Joonisel kujutatud suuremad ja väiksemad mesilad. Kollasega on kujutatud meie mesilagrupid tõuperedega. Tuhm kollased on aga mesilagrupid kus majandatakse sama tõumaterjaliga. Punasega on märgistatud ülejäänud mesilagrupid, millest puudub teadmine mis tõumaterjaliga seal mesindatakse. Punkt-kriips joonega on tähistatud piirkonda, kus on üle saja tõupere, igal tõuperel on leseraam (pool Langstroth raami).
Nägu näha, esmamulje võib olla petlik. Ühtegi mesilasema tõupuhaste järglastega sellisest vabapaarutamisest ei saa. Kuid pooled mesilasemad võiksid kindlasti pärida enamjaolt parimat geneetikat. Ülejäänud vabapaarunud emade puhul aga mängivad rolli naaber mesinikud. Kui on segaverelised-krantsid ehk tigedad, sülemlejad, loidsed, kehva hügieeniga mesilaspered, nende lesed kannavad täpselt samasugust geneetikat. Õnneks mesinikud ikka vahetavad emasid. Aga ikkagi segavereliste-krantside geneetika avaldab arvestatavat mõju mesilasemade vabapaarutamisel.
Kindlasti, kõne alla ei tule selline vabapaarutamine aretustöös. Pigem sellise vabapaarutamisega saab kindlustada mesinike, et nemad saavad paremate omadustega tarbe-emasid ning õdede (mesilasemade) vahel oleks ühtlasem geneetika.
Mesilasemade kasvatajate ja lähemate mesinike vahel võiks olla koostöö. Näiteks tasuta paarumata mesilasemade või poole hinna eest tarbemade kujul. See kindlustaks mesilasemade kasvatajale ümbruskonna lesefooni.
Vanemad mesinikud võivad tajuda sellises mõttekäigus ‘tõurajooni’-põhimõtet, ja ma ei eitagi seda. Erinevus on vaid selles, et tänapäeval on ebaoluline, mis iminoka pikkuse ja tiiva soonte suhetega mesilased on. Tänapäeval vajame lihtsalt kultuurseid, haigusekindlaid, talvekindlaid jne. mesilasi. Mesilaste värv kui valiku kriteerium võis olla õigustatud siis kui meil levisid Tumemesilased. Kollaseid mesilasi oli lihtne eristada, kui — kohalik vs värskelt sisse toodud. Tänapäeval on meil Eesti kesk-aritmeetiline mesilane kindlasti ühe kollase seljavöödiga (tergiit). Nüüd ühtlaselt tume-hallid mesilased on väljakutse.
Kui natuke unistada siis arenguruumi jagub. Peale kultuur-mesilaste piirkondade loomist, järgmine samm oleks sihikindla mesilasemade vahetusega kõrge hügieeni geneetika suurendamine, siis lestakindlus. Ehk saavutada lestakindluse pärandumist ka vabapaarutamisel. Tulevikus oleks selline ala lestatõrje vabaks piirkonnaks, nagu: Rootsis, Prantsusmaal, Luxembourgis jne.
Daniil Brant, 9. jaanuar 2025
Kasutatud allikad:
https://theapiarist.org/radar-love/
https://journals.plos.org/plosone/article?id=10.1371/journal.pone.0199124