Aretuseesmärgid

• Rahulikud, elujõulised ja suure jõudlusega mesilaspered, mis on kõrge kohanemisvõimega keskkonnatingimustele.
• Tagada majanduslikult säästlik mesindamine.
• Säilitada meemesilase liigile omapärast geneetilist mitmekesisust.

Aretusmaterjal

Püstitatud eesmärkide saavutamiseks on lubatud igasuguste mesilaste kasutamine. See tähendab et, aretajatel on õigus katsetada ja kasutada ristlustes kõikide päritoludega mesilasi sh tunnustatud päritoluga tõuge, ristandtõuge, rasse ja ristandeid ning teadmata päritoluga mesilasi.

Tänapäeval Eestis laialt levinud kohalik-krants mesilane on valdavalt Euroopa Tume ja/või Kraini ja/või Itaalia mesilase iseloomuga. Turule lastud mesilasmaterjal ei tohi kohalik-krants mesilase ristamisel põhjustada omaduste halvenemist. 

Aretusmeetodid

Aretustöö aluseks on puhasaretus. Puhasaretus jaotub omakorda:

• Liinaretus – ristamist tehakse erinevate liinide vahel, piirdudes aretuspopulatsiooniga;
• Liinisisene aretust – ristamist tehakse ühe ja sama liini vahel, piirdudes aretuspopulatsiooniga;
• Puhastõuaretus – ristamist tehakse erinevate liinide vahel, piirdudes aretuspopulatsiooniga, kuid puhaspaarlas/kuntseemendaja võib kasutada erinevate leseliinide segusid. Sugupuus märgistatakse kõik kasutatavad leseperede mesilasemad.

Puhasaretusega ühtlustatakse ja stabiliseeritakse aretusetöö saavutusi. 

Ristlusaretus on bio-geograafiliste kaugete vormide (rasside, tõude) ristamine. Millega on võimalik saavutada heteroosefekti, mis väljendub mesilaste ja haudme eluvõimekuses (pikem eluiga ja haiguskindlus) ning mesilasperede suures jõudluses üldjuhul (nt: Ligustica x Buckfast, Buckfast x Ligustica, Buckfast x Carnica). Mõni kord aga kaasneb heteroosefektiga ka kõrge sülemlemisetung.

Kui aga hakata katsetama erinevaid mesilasi (rasse ja tõuge), siis selgub et igal mesilasel on omad eelised ja puudused. Kombinatsioonaretusega on võimalik ühendada erinevate aretuspopulatsioonide eeliseid ja elimineerida puudusi.  Ehk kombinatsioonaretus ei piirdu nimetusega ega päritoluga, tehakse kõik võimalik kiirema tulemuse saavutamiseks kasutades kogu meemesilaste geneetilise potentsiaali.

Hindamisskaala

Selleks, et valida parimat parimatest on vaja õppida tundma oma mesilasi. Inimesele on  iseloomulik, et midagi läheb meelest ära. Seega on hea kõik kirja panna, oma mesilaste omadusi ja eripärasid. Selle jaoks võib kasutada nt. hindamisskaalat, siis igale tunnuse gradiendile vastab skaala nt. 1-3, 1-4, 1-5 või 1-6. Võib märgistada ka niimoodi: ++, +, +/-, 0, -/+, – ja —  mis on juba 7 palliline skaala.

Kuna aretaja hindab ja valib enda oma mesilasperesid, oma mesilas (teatud korjealadel), enda oma vajadustele vastavad mesilast, siis aretaja vinklist on ebaoluline, mis hindamisskaalad kasutada. Küsimus on aretaja võimekuses eristada ja kirjeldada ka väikseid erinevusi mesilasperede vahel.  Mõnikord on sellised mesilaspered mis ei allu hindamisele, või keskkonna tingimused suuresti mõjutavad hindamist. Aretaja ei ole piiratud hindamisskaalaga aga koostöö tegemiseks oleks hea üksteist mõista.

Valikukriteeriumid

Mida rohkem valikukriteeriume seda suuremat hulka mesilasperesid on vaja, millest saab valida piisavat arvu peresid paljundamiseks. Valiku kriteeriumid sõltuvad aretuseesmärkidest, aretaja võimekusest ja nõudlusest. Vaadelda ja hinnata võib: temperamenti; käitumist kärjel; kalduvust sülemlemiseks; sülemlemistungi tugevust; munemisvõimekust; munemise sõltuvust korjest; haudmepesa kompaktsust ja kuju; erinevate korjetüüpide kasutamis võimekust (kevad, suvi I, suvi II; tugev- ja nõrkkorje); kittimist; kevadist arengut; mesilaspere tipp-tugevuse aega; vahasildade tegemist;  vastupanuvõimet mesilaste-  ja haudmehaigustele; vastupanuvõimet varroaga levitavate viirushaugustele; lestasust mesilastel ja haudmes; paljuneva ja mittepaljuneva varroa-lesta suhet (VSH); mesilaste hügieenilist käitumist (nõela või külmetamise test); meepaigutust; kärjepõhjade ehitamist; valguspäeva kasutamist; talvituma minevate mesilaste kogust; talve langetist; talvesöödakulu; noseema spooride arvu; mesilaste orienteerumis võimet; mesilaste kulumist peale korjet; võimet talvituda madala kvaliteedi talvesöödal (lehemesi, kanarbikumesi); jms. Õnneks on mingid tunnused omavahel  väga tugevas positiivses korrelatsioonis.

Aretajat ei saa kohustada ega piirata valikukriteeriumites. Lõpuks määravad mesinikud (ja teised aretajad ) kasutus kõlblikkust. Kui  kellelgi on päriselt hea aretusmaterjal siis see levib aretajate, mesilasemade kasvatajate ja mesinikete vahel, ausa konkurentsi alusel.

Võrdluskatsed 

Mesinduses nagu ka tippspordis saab teha sohki. Nagu näiteks äärmise taru efekt, siis kui korjelt tulles mesilased eksivad esimesse või viimasesse tarru, niimoodi muutubki äärmine taru rekord pereks. Või hooaja algusest peale on mõned pered tugevad ja mõned väiksemad,  siis suve lõpuks ongi nii et suurem pere toobki rohkem mett, kui väiksem pere. Lisaks mida rohkem mesilasperesid seda raskem kõike meelde jätta.

Ühelt mesilasemalt kasvatatud tütred ja paarutatud/seemendatud ühe ja sama leseliiniga on õdedegrupp.  Kui mesilasgrupis on üks õdedegrupp, siis saab valida parima õe. Aga kui igas mesilagrupis on õdedegrupi esindaja, siis selgub välja ka kõige parem õdedegrupp. Mõnikord juhtub niimoodi, et mesilasema kleebis kukub maha või värv kulub ära ja siis mesinik ei ole suuteline tuvastada algset mesilasema.

Sellest tulenevadki võrdluskatsete reeglid:

• Tarud on nummerdatud individuaalse numbriga.
• Tarude asetusega mesilas tuleb minimeerida mesilaste eksimist ja hulkumist. Nt: tarud nelja kaupa neljas suunas. 
• Mesilagrupp peab koosnema vähemal 10 mesilasperest.
• Mida suurem õdedegrupp seda parem,  soovituslikult vahemikus 6-35 tõuema.
• Mesilaspered kevadeti(peale puhastuslendu) on vaja tugevuse alusel (mesilaste massi) võrdsustada.
• Mesilasemad peavad olema märgistatud ja kärbitud tiivaga.
• Mesilasperede hinded märgitakse tarukaardil või mesilapäevikusse.

Põhimõtted – aretajad, mesilasemade kasvatajad ja mesinikud

Aretaja, mesilasemade kasvataja ja mesiniku vahel peab välja kujunema usaldus. Näiteks võib ette kujutada kõige kehvemat arengut (utreerides), aretaja joonistab ilusad sugupuud ja väidab, et kõige parem mesilane tema mesilas, sellise ema saab mesilasemade kasvataja kes kipub eirama emakasvatus põhimõtteid. Paljundab müügiks keskpäraseid mesilasemasid. Nüüd mitte eriti hoolas mesinik ostab endale tarbeema mesilasemade kasvatajalt. Mesilasema vahetus läheb kehvemas peres untsu ning ema jääb vigastatud jalaga.  Mesinikul jääb järgmiseks kevadeks kolm raami mesilasi (lesta kahjustuse tõttu). Alguses pere ei arene, pärast aga laiendamata jätmise tõttu pere sülemleb, lisaks veel mesilased on tigedad (vabalt paarumise tõttu) ja mett ei saagi suve lõpuks.  Kokkuvõtteks mesinik väidab, et tema sülemid olid palju paremad kui tõumesilased  ja läheb veel lärmama FB.  Teine mesinik aga leiab, üks kolmest ostetud emast oli hea ja kasvatas temalt tütred. Need aga olid tigedad. Sellest mesinik teeb mingid ülemaailmsed järeldused, et selle tõu mesilased muutuvad hiljem agressiivseks.  

Selle väikse utreeritud jutukese moraal on selline:

• Aretaja täidab (ja vastutab sugupuude korrektsuse eest) sugupuud ainult aretustöö jaoks, selleks et vältida sugulust ja jälgida tunnuste pärandumist läbi põlvkondade.
• Aretaja poolt pandud hinded kehtivad (ainult) üldjuhul tema mesilas.
• Aretaja valib mesilasi teatud korjealadel ja teatud mesindamis tingimustel see tähendab kui mesilane on aretatud korpustarus rapsikorjeks, siis seda mesilast suure tõenäosusega ei saa pidada lamavtarus kanarbiku korjeks.
• Aretaja ei saa 100% lubada, et tema mesilane on teise mesiniku juures kõige parem.
• Mesilasemade kasvataja peab pakkuma ülevaate mesinikule paljundatavast mesilasest (sugupuud, hinded).
• Mesilasemade kasvataja emade müügi korral annab teada mis tõuliinist (päritoluga) emad on, viidates sugupuudele.
• Mesilasemade kasvatajal võiks olla igas peres leseraamid lesefooni parandamiseks (ülekaalus on tõulesed), siis tarbeemadele pärandub rohkem häid omadusi.
• Mesilasemade kasvataja vastutab oma poolt kasvatud mesilasemade kvaliteedi eest. Mesilasemade kasvataja ei vastuta järgmiste põlvkondade eest.
• Ühe tarbeema põhjal ei saa teha järeldusi tõuliini kohta, kahe ema põhjal ei saa mesilasemade kasvatajat süüdistada, kolme ema põhjal ei saa sõimata aretajat.
• Mesinik peab ise katsetama ja leidma endale sobiliku mesilase.
• Mesinik peab meeles pidama, et mesilasemade kasvataja paljundab aastas mitu tõuema ja iga aasta võtab uusi mesilasemasid paljundusse. Seega mesilasemade kasvatajalt saadud keskpärane ema ei tähenda, et järgmine aasta peab olema sama kehv.
• Kui aretusmaterjal ei sobi teatud kohta või ei ole nii hea kui tahaks, siis selline olukord ei anna õigust mesinikule maha teha seda mesilast, mesilasemade kasvatajat ja aretajat.